LVM Kinnisvara: 6 põhjust, miks detailplaneering toppama jääb

  1. Töökorraldus ja informeerimine nõuab oma. Objektiivsed ehk seadustest tulenevad on seotud tähtaegadega – linnavalitsuse istungid (kord nädalas), volikogu istungid (kord kuus). Kui detailplaneering on üldplaneeringut muutev, siis kehtestab selle volikogu, kuhu materjalid peava jõudma kolm nädalat enne volikogu toimumist. Tegemist on küll viimase etapiga detailplaneeringu menetlemisel, kuid seegi etapp võib halvemal juhul võtta pea kaks kuud aega.
  2. Avalikustamised võtavad samuti aega. Ühe planeeringu juures on kaks avalikustamise etappi, mõlemale kulub koos avalikkuse informeerimisega vähemalt kuu-poolteist, kokku siis kuni 3 kuud. Periood sõltub, kui ruttu avalikustamine korraldatakse ja arendaja saab siin kontakti hoides jälgida, et protsess ei pidurduks asjatult.
  3. Ei jõuta, aga ka unustatakse. Venimise peamised põhjused on siiski detailplaneeringu kooskõlastamistes ja lisakooskõlastuste määramises. Kuna detailplaneering läbib kooskõlastusringi nii KOV siseselt kui ametkondades, siis siin juhtub tihti, et jääb lihtsalt kuskil seisma. Ja neid seisma jäämise subjektiivseid põhjuseid võib olla väga palju: on nii unustamist, puhkuseid, ametnike vahetusest tingitud segadusi, kooskõlastavate ametnike ülekoormust jne. Ainus võimalus arendajal on hoida protsessil aktiivselt pilk peal, nii saab mõningaid eelpooltoodud põhjuseid leevendada – näiteks unustamist, ülekoormusest tingitud venimist.
  4. Keskkonnamõjude hindamine paneb tammuma. Lisaks tavapärastele kooskõlastustele lisandub tihti muinsuskaitse, keskkonnateenistuse kooskõlastused. Igal ametil on vastamiseks aega 30 päeva. Ka siin võivad avalduda punktis 3 nimetatud subjektiivsed tegurid. Keskkonnamõjude hindamise (või mittehindamise) teema on üks koht, kus planeeringud pikalt tammuvad. Mõnikord muutuvad protsessi jooksul normatiivid – uued normid tuleohutusele jne. Sellega seoses kaasnevad märkused,  neid võib tulla ka KOVist), mis tuleb planeeringu koostajal arvestada, parandused teha. Ja järgneb uus ring kooskõlastamisi koos punktis 3 nimetatud subjektiivsete venimise põhjustega. Head soovitust siin pole, palju sõltub planeeringu koostaja kogemusest, aga paha ei tee võimalusel kooskõlastava ametnikuga planeering enne kooskõlastamist üle vaadata ja vajalikud parandused enne teha. See pole siiski alati võimalik.
  5. Kas ekspert peab üle vaatama? Ekspertiiside, uuringute vajaduse selgitamine, nende määramisel aga nende tellimine ja valmimise ootamine ning seejärel nende tulemuste lisamine planeeringusse. Seejärel tagasi punkti 3 subjektiivsete tegurite juurde.
  6. Kompromissitud nõudmised. Tihti on vastuväited küllaltki kategoorilised (teiste sõnadega planeeringu mõtet tühistavad või niipalju piiravad, et planeeringust huvitatud pool ei saa neid üksühele arvestada). Huvitatud isikule tehakse ülesandeks kompromissi leidmine, mis võtab jällegi aega ja tihti see ei õnnestu. Sellistel puhkudel läheb planeering maavalitsusse, mis lisab protsessile mõne kuu. Arendaja saab planeeringuala naabritega suhelda, aga see ei garanteeri kokkuleppelet ega mõne aktiivse kodaniku soovi kaasa rääkida.

Allikas: Äripäev, Kinnisvara august 2014


Rubriigid

Arhiiv

Teie kiri on saadetud

×