Arhitektuuripreemia nominent Pärnu rannarajoonis – maja nagu kaleidoskoop

Pimedate akendeta ühistrepikodade asemel tervitavad tulijat selles Pärnu kortermajas valgust peegeldavad klaas- ja peegelpinnad, kogu maja läbiv diagonaalne trepp ja panoraamvaade tosina meetri kõrgusele aatriumi, tekitades samasuguse kaleidoskoopilise efekti, nagu kunagi lapsepõlves vaadati optilisest mängutorust värvilistest klaasikildudest moodustuvaid kujundeid.

FOTO: Kaido Hagen

Sajad pärnakad vuravad sellest ehitisest autode ja linnabussidega iga päev mööda, aimamata, milline elukeskkond selle tänava poole rõhutatult lihtsa ja minimalistliku fassaadiga maja taga ja sees avaneb. Eesti aasta arhitektuuripreemiate žürii hindas seda igatahes nominatsioonivääriliselt.

Tammsaare puiesteel Strandi ja tennisekeskuse vahel asuv Villa 1 on arhitektuuribüroo Salto arhitektide Maarja Kase, Ralf Lõokese ja Andro Männi looming.

Aeg, mil kortermaju ehitati tüüpprojektide järgi, ei ole Männi arvates täiesti möödas, ent see pole enam nii laialt levinud, kuna inimesed eelistavad uut kodu ostes neid hooneid, mis eristuvad.

“See on meie ühiskonna taak, et kõigil on meeles nõukogudeaegsed paneelelamud, kus kõigil olid ühesugused korterid ühesuguse sisustusega. Ja see on ilmselt ka mingi kompleks, et eelistatakse selliseid maju, mis ei näe ühesugused välja,” möönab Mänd.

FOTO: Kaido Hagen

Seega kortermajade projekte ikkagi tellitakse, ent Villa 1 tegi arhitektidele eriliseks tellija suhtumine.

“Kortermajad on arendajale üldjuhul raha teenimise objektid, seega sinna tegelikult ei panustata, vaid pannakse kõige odavamad materjalid ja standardlahendused. Kuid Villa 1 puhul oli tõesti nii, et panustati rohkem ja mitte ainult korteritesse, vaid ka ühisalale. Meil lasti eksperimenteerida: alates eri­lahendusega keldriustest ja postkastidest kuni trepikoja üldkuvandi ja -muljeni,” tunnustas Mänd.

Katsetama kallutas arhitekte asjaolu, et detail­planeeringuga oli maja ehitusalaks ette nähtud väga kitsas ala – 15,5 meetrit. Klassikalise kortermaja puhul algab see tavaliselt 18,5 meetrist. Seetõttu oli üsna­ keeruline sinna kõike vajalikku pakkida.

Kortereid on majas eri suurustega peredele: ühetoalistest viietoalisteni.

Klassikaline trepikoda majas puudub. Kõik on üks suur avatud aatrium ja selles lõpmatusse minev trepp, millelt pääseb igale korrusele.

Tänu sellisele lahendusele on trepikojas loomulik valgus, mis valgub läbi 11,7 meetri kõrguse aatriumi katuseakendest allkorruseni välja. See tagab avaruse ja piduliku sisenemise, esinduslikkuse tavapärase umbsuse asemel.

FOTO: Kaido Hagen

Et ühiskoridor ehitati nii kitsas, kui normid üldse teha lubavad, loodi avarama ruumi mulje klaaspiirete ja kroomitud teraskassettidest laega, mida saab hõlpsalt avada. Kõik ühendus-, ventilatsiooni- ja muud torud peideti nende vahelagede alla.

Torude tõttu jäi lagi madalale, alla kahe ja poole meetri kõrgusele, mida aitab varjata peegeldav lagi.

Neljakorruselise korterelamu disain järgib ümbritseva arhitektuuri loogikat, kus mõlemalt küljelt avaneb hoonele erinev vaade: arhitektid on siin taotluslikult lähtunud Pärnu ranna piirkonna iseloomulike hoonete, mitte eramute tüpoloogiast.

“Kui mõtleme Pärnu Rannahotellile või rannahoonele, siis nende tänavapoolne front on täpselt samamoodi üsna minimalistlik-lakooniline ja merepoolne külg seevastu liigendatud, ruumiline ja rõdudega avatud,” selgitas Mänd.

Merele avanevale küljele (ülemisel pildil) mitte rõdusid paigaldada tunduks ilmselgelt imelik. Soovides samal ajal teha minimalistliku risttahukakujulise maja lõunapoolse külje liigendatuks ja mänguliseks, jõuti kolmnurksete eri nurga all rõdude ideeni.

Rõdude kolmnurkne kuju oli osaliselt tingitud sellestki, et kitsa ehitusala tõttu said need tulla ainult korterite pinna arvelt. Nelinurkse rõdu korral jäänuks kas korter või rõdu liiga väike.

FOTO: Kaido Hagen

Rõdude nurgelist sisseastete maailma rõhutab lehisepuit.

Nagu Rannahotelli ja rannahoone puhul vastandub kortermaja mänguline rõdudega külg tänavapoolsele lakoonilisele pinnale (kahel alumisel pildil), kus kõik aknapiirded on fassaadiga paralleelsed.

Mustal värvil on Villa 1 kortermaja puhul kindel põhjendus: arhitekt Olev Siinmaa projekteeritud vanad hooned on Pärnu ranna piirkonnas valget värvi. Et mitte vana arhitektuurikeelt üks ühele matkida, on just vastandvärv see, mis eristab vana uuest.

“Seda ma ei oska öelda, kas musta värvi majad on uus mood, seda saavad öelda arhitektuuriloolased kümne aasta pärast. Musta on arhitektuuris kaua aega välditud ja kardetud. Aga ma arvan küll, et ühiskond vabaneb sellest taagast,” mõtiskles Mänd. “Kui vaatad inimeste garderoobi, siis must jope on praktiliselt igal teisel inimesel seljas. Riietuses ei peljata musta. Miks peaks siis seda hoonetel pelgama?”

Tänapäeval pole enam sedagi karta, et tume maja­ muutub suvel saunaks, sest paks isolatsioonikiht kõrvaldab väljast tuleva palavuse.

“Vanasti ei olnud nii suurt hulka ehitusmaterjale. Valik on suurem ja see on ilmselt üks põhjusi, miks musta varem nii palju ei kasutatud,” märkis arhitekt.

Allikas: Pärnu Postimees


Rubriigid

Arhiiv

Teie kiri on saadetud

×